Evan ArmstrongOsmussaarel on viimase 30 aasta vältel nähtud-kuuldud 178 linnuliiki. Iga aastaga see nimekiri täieneb, sest linnuretked on seni olnud põhiliselt juhuslikku laadi. Lisandunud on enamasti meil vähese arvukusega või haruldased linnud.
Osmussaar asetseb otse ida-atlandi rändeteel, mis ühendab pesitsusalasid kaugel Põhja-Jäämere ääres (kuni Taimõrini) talvitumisaladega, mis jäävad valdavalt Lääne-Euroopasse, paljudel liikidel ka Aafrikasse. Mitmete veelindude meelispeatuspaik on Lõuna- ja Läänesadama vahele jääv madal merelaht Sanna sia. Madala veega paljanduvatele klibuseljandikele ja mudaväljadele koondub tuhandeid kurvitsalisi, kellest arvukamad on tundrarislad (u 2000 is), liivatüll ja kiivitaja (üle 300), mudatilder (üle 200). Kõige rohkem on saare rannikumeres peatuvaid aule, nende arv ulatub ilmselt saja tuhandeni. Saare põhjatipu poolne mereala on veidi linnuvaesem, kuid siingi peatuvad mitmesajalised hahkade, sõtkaste ja viupartide parved.
Pesitsus
Haudelinnustiku koosseis on pidevalt täienenud. Eesti linnuatlase koostamise aegadel märgiti siin 66 haudelinnuliiki, 1993. aastal 89 (Renno, 1993; Leito jt, 1995). 2002. aasta augustis võisime aga oletada juba vähemalt 96 liigi pesitsemist. See muutus on seotud meie teadmiste täienemisega saare elustikust. Pesitsevate lindude liigiline koosseis on otseses sõltuvuses sobiva elupaiga olemasolust, nende arvukus aga sobiva elupaiga ulatusest. Omad piirid seab viimasele saare pindala ja isoleeritus mandrist.
Looaladel, kus levib kadastik, on tüüpilisteks lindudeks väike-, pruunselg- ja vööt-põõsaslind, rohevint, kanepilind ja punaselg-õgija. Vööt-põõsaslinnu paare arvatakse olevat kuni 30. Lagedamatel aladel lisanduvad neile kivitäks ja talvik. Ilmselt asuvad kadastikes mageda sõstra põõsastes tõmmuvaeraste ja rohukosklate pesad. Kadastikus kuuldud huvitavaimaks linnuks võib pidada koldvinti. Lagedatel looniitudel on tavalised põldlõoke, sookiur, rukkirääk ja suurkoovitaja, harvem näeb lambahänilast. On kuuldud isegi põldvutti.
Üleujutatavad niidud asetsevad tavaliselt madalates lohkudes üle kogu saare ning kohati on nende pindala mitu hektarit. Need on tüüpilised suurkoovitaja, tikutaja, kiivitaja, sookiuru ja punajalg-tildri pesitsuskohad. Ilmselt pesitsevad siin ka mõned pardiliigid. Kuivematel niiduosadel häälitsevad sageli rukkiräägud.
Järved ja nende roostikud on saarel linnurohked. Järvedest kõige suuremal, Inahamnel, asub umbes sajapaariline naerukajakakoloonia. Järvedel pesitsevad kühmnokk-luiged, sinikael- ja luitsnokk-pardid, tuttvardid, laugud, kalakajakad, Inahamnel ka hahad. Roostikes elab arvukalt kõrkja-, tiigi- ja rästas-roolinde ning rootsiitsitajaid. Seal on kodu ka hüübil, roo-loorkullil, täpikhuigul ja rooruigal.
Rannaniidualad on saarel väikesed, suurim neist jääb Läänesadama lähedale. Kuna niitu ei ole kaua hooldatud, siis peale mõne sookiuru ja põldlõokese ning juhusliku punajalg-tildri paari siin suurt ei leia. Niidu-risla on kindla pesitsejana märgitud Eesti linnuatlase perioodil (Renno, 1993) ning samuti on 1993. aastal nähtud kahte-kolme paari lääne- ja lõunaosa rannaniitudel (Leito jt, 1995). Kaks pesitsevat paari leiti 1996. aastal (Mägi jt, 1997). Mustsaba-vigle on samuti tõenäolise pesitsejana kirjas olnud Eesti linnuatlase koostamisel ajal 1977-1982 ja veel 1993. aastal. Tutkas on Eesti linnuatlases kirjas kui kindel pesitseja, kuid 1993. üksnes kui võimalik pesitseja. Hilisematel aastatel ei ole kolme viimase liigi paare enam leitud.
Kliburannik ja klibuväljad on samuti kaunis vaesed pesitsevate liikide poolest. Peamised elanikud on siin meriskid ja liivatüllid, keda on üllatavalt palju (1996. aastal vastavalt 30 ja 13 paari; Mägi jt, 1997). Neemel saare kaguotsas on ligi 50-paariline randtiiru koloonia. Ka hõbekajakate koloonia paikneb klibuvallil. Lõunarannikul elab kaks-kolm kivirullija paari.
Pankrannik on ilmselt koht, kus võib olla krüüsli kodu. Sealsamas lähedal merel on vaadeldud algipaare. Mõnel aastal on pankranniku serva all olnud ka räästapääsukeste koloonia.
Metsades on arvukamad, nagu igal pool, salu-lehelind ja metsvint. Tavalised on ka must-, laulu- ja vainurästas, hallvares, metskiur, punarind ja rasvatihane. Serva-aladel ja põõsastikes laulab palju karmiinleevikesi. Laulmas on kuuldu ka aed-roolindu. Ühe rohe-lehelinnu paari pesitsemist peeti tõenäoliseks 1993. aastal (Leito jt, 1993). Linnuatlase koostamise ajal on oletatud väike-kirjurähni pesitsemist. Hilisemad aastad ei ole seda kinnitanud. Ka suur-kirjurähni pesitsemist ei ole seni tähendatud. Huvitava asjaoluna väärib märkimist, et must-kärbsenäppi nähti saarel alles 1996. aastal (Mägi jt, 1997). Tavalistest lindudest puuduvad puukoristaja ja porr.
Ehitised omavad tähtsust eelkõige suitsu- ja räästapääsukeste, kuid võib-olla ka must-lepalinnu pesitsuskohana. Ilmselt rajavad siia oma pesa mõned linavästriku ja kivitäksi paaridki.
Huvitav on kaldapääsukese märkimine kindla pesitsejana linnuatlase koostamise ajal 1977-1982 (Renno, 1993). Hiljem ei ole tema pesitsemist suudetud kindlaks teha, kuna puuduvad talle sobivad pesitsuskohad.
Osmussaar ja siinne rannikumeri on looduskaitseliselt tähtsad ka lindude pesitsusalana, rändepeatuskohana, koondumispaigana läbirändel ja talvitumispaigana. Arvestades neid aspekte, on Osmussaar tähtis või potentsiaalselt oluline 33 linnuliigile (Lõhmus jt, 2001).
Lingid:
